Ühel kevadpäeval, tavaline koolipäev. Eelmine tund oli läbi saanud, nüüd hakkas tund 6nda klassiga. Nemad tulid juba klassi, siis mõtlesin okei las nad olla vahetunni siis klassis kui nad soovivad, mina läksin õpetajate tuppa. Siis kui tund peale hakkas, läksin uuesti klassi et alustada tunniga. Hakkasime alustama tundi, mina mõtlesin et lähen login end õpetaja arvutisse sisse et e-kool valmis panna ja et üldse arvuti oleks valmis. Istusin siis oma toolile ja tunnen et midagi vedelat on mul toolil. Tõusin püsti ja märkasin, et tool oli märg – keegi oli vahetunni ajal kraanikausi juurest võtnud vedelseebi topsi ja sealt seepi valanud minu toolile. Sel hetkel mõtlesin sellest, et sekretär Anneli oli mulle andnud käsiraamatu õpetajaks õppimisest, seal oli välja toodud terminid “Vastuvõetav käitumine” ja “Vastuvõetamatu käitumine“. Praegune teguviis oli ilmselgelt minu jaoks vastuvõetamatu käitumine õpilaste poolt. Ma ei saa niimoodi õpetada kui minu tool on ära määritud. Mis ma siis tegin… Mul oli seal kindlasti abi vaja. Läksin siis nii õpetajate tuppa kui sotsiaalpedagoogi juurde, et kurta oma muret. Õnneks sotsiaalpedagoog ja sekretär said tulla mind toetama. Nende abiga selgitasime välja mis seal klassis vahetunnis juhtus ja miks lapsed niimoodi käitusid. Selgus, et Erik valas seda seepi sellepärast et tüdrukud olid manitsenud teda seda tegema. Tunni lõpus Erik vabandas selle eest, ka Eriku ema võttis minuga järgmine päev ühendust ja ka tema oli sellest šokis, mis juhtus.

Oli samuti kevadine aeg. Õues oli juba soe ning lastele meeldis vahetundide ajal olla õues. Mina olin samal ajal koridoris valves, kuid koridoris palju õpilasi ei olnud, enamik oli väljas kas koolimaja ees või siis kooli sissepääsust üle tee asuvas pargis. Mina siis ootan tunni algust, vaatan aknast välja ning näen, et minu õpilane Kostja kakleb koolihoovis ühe paralleelklassi õpilasega. Nende kaklus ei tundunud et oleks sõbralik maadlus, vaid pigem midagi, mis oleks võinud kiirelt veriseks minna. Otsustasin siis sekkuda. Liikusin kiirelt koolimajast välja hoovi ning kui õpilased mind nägid nad hakkasid kõik minu eest ära jooksma. Küsisin siis Kostja ja teise poisi käest et mida te kaklete. Nemad vastasid et see polnud kaklus see oli ainult mäng. Igaljuhul, oli näha, et õpilased olid ülevas meeleolus kui mind nägid. Seal oli ka üks minu klassi poiss Robin, kes oli oma eakaaslastest suurem ja ka tema oli väga erutunud, et ta mind nägi. Robin nägi täpselt selline välja nagu ta tahaks minu eest ära joosta – tema olemus oli selline, et ‘Püüa mind kinni kui saad’. Niisiis, olles seal nende lastega, äkitselt kargas mul pähe selline mõte. Hüüdsin lastele: “Mängime nüüd sellist mängu, see, kes Robin kinni püüab, see on võitja. Kolm, kaks, üks…”. Ja siis Robin hakkas jooksma ja kõik teised lapsed ajasid teda taga. Robin pani kõigist eest ära ta jooksis Kultuurimaja poole. Lõpuks ta seal vist püüti ikka kinni kah, aga vähemalt lapsed said joosta, tänu sellele järgmises tunnis olid nad rahulikumad ja keskendusid paremini

Kooliaasta hakkas juba läbi saama ja juhtkonna poolt tuli soovitus, et mõne tunni võiks ka väljaspool klassi õues teha. Mina mõtlesin õpilastega minna metsa jalutama, et seal uurida natuke loodust ja erinevaid taimi, mis metsades kasvab. Tamsalus olles meeldis mulle kõige enam käija metsas jalutamas, seega mõtlesin, et läheks klassiga koos lähedalasuvatesse metsadesse. Kui metsaservale jõudsime, siis õpilased ei tahtnud enam edasi tulla. Küll muretseti et saapad lähevad poriseks / sääsed tulevad jne. Kuna nad ikkagi ei tahtnud tulla siis otsustasin, et olgu peale, ärme siis sügavamale enam lähe. Sel antud päeval oli sedasi, et enamik õpilasi oli koolis kohal, kuid Paul, üks uus õpilane, ei olnud kooli tulnud. Tundus et Paul oli kodus. Ja siis see metsaserv, kus me olime, see asus Tamsalu Sääse piirkonna lähedal ning ka Paul elas Sääses. Siis Rasmus ja Timo ütlesid, läheme Pauli juurde, me teame kus ta elab, kutsume tema ka kaasa. Ma vaatasin kella, tunni lõpuni oli veel 25 minutit, seega aega oli… “Okei, no lähme vaatame, kus see Paul on” ütlesin mina. Kui Pauli juurde jõudsime siis isegi akna juurest hõikasin ‘Paul, tule tundi’. Mul oli ka väikene trummikene kaasa võetud, et siis sai ka seda seal Pauli akna ees natuke mängitud.
Et niimoodi see õues käik meil käis. Pärast seda õpilased mitmeid kordi meenutasid seda, kuidas õpetaja Mihkel käis Pauli akna all teda tundi kutsumas. See polnud tegelikult üldse plaanitud, aga nii see läks. Rohkem Paul ei julgenud tunnist puududa.