Sellel leheküljel ma siis vastan küsimustele, mis on toodud näidisportfoolio lehel ‘Õpetaja ise‘
Vaimse, füüsilise tervise hoidmine
Õpetajana tuleb ennekõike hoolitseda iseenda eest. Seda märkan mina ka klassiruumis. Klassi ees tunde andes mõistan, et tähtis on iseenda vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitseda.
Mina pean tähtsaks igapäevaselt jalutamas käimist. Tamsalus õpetajana jalutasin kõik ümbruses olevad metsatukad läbi: Savalduma kandi metsadesse käisin tihti. Siis Tamsalu Spordikeskuse suusarajadel käisin nii suusatamas, kui jooksmas; Porkunini tavaliselt tegin nii, et võtsin bussi kas sinna (või siis tagasi) ja ka siis seal kohapeal uurisin matkaradasid; Ükskord isegi sõitsin rongiga Kiltsi ja sealt jalutasin Tamsallu tagasi.
Peetri koolis töötades oli see natuke keerulisem, sinna oli raske ilma autota minna. Samas paljudel kordadel läksin sinna ka rattaga.
Ise elan Põhja Tallinnas. Siin meeldib mulle kas Stroomi rannas käija jalutamas; jalutada Balti-Jaamani ja sealt võtta buss tagasi. Samuti Põhja-Tallinnas ma käin ka Paljassaare poolsaarel jooksmas. Seal on umbes 10 km pikkune terviseraja ring – kord nädalas käin seal ka ikka jooksmas.
Ehk siis: Füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsen sellega, et oleksin kehaliselt aktiivne ning magaksin piisavalt. Igapäevaselt käin jalutamas ja magan 8 tundi.
Sotsiaalse ja vaimse heaolu eest hoolitsemine
Sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest hoolitsen ennekõike perekonna ja kogukonna toetusel. Mul on suur suguvõsa, kellega mitu korda aastas kohtume ning nemad aitavad mind alati parima nõu ja jõuga.
Samuti olen mitmeid aastaid olnud trummikogukonna liige. Trummisõpradega saame iganädalaselt kokku, et siis mängida trummi ja koos aega veeta.
Nendest sotsiaalsetest tegevustest mulle täitsa piisab. Et isiklikult ei olegi mul vajadust käija öösiti väljas ega midagi. Kogukonna ja perekonnaga suhtlus pakub piisavalt tegevusi, et hoolitseda oma sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest.
Töö ja eraelu tasakaalus hoidmine
Mina olen sellist tüüpi inimene, kellele sobib tööalastest asjadest rääkida ka väljaspool tööaega. Näiteks kui mõni kolleeg või lapsevanem helistab ka laupäeval või pühapäeval, siis üldjuhul ma ikka võtan kõne vastu ja suhtlen temaga ja see ei häiri minu isiklikku elu.
Tähtsaks minu jaoks on ka Tööaja planeerimine . Järgmise päeva materjalid / tunnikontrollide parandused püüan alati valmis saada peale eelmise tööpäeva lõppu niimoodi, et koju minnes saan tegeleda eraelu asjadega. Võimaluse piires proovin ka kontrolltöösid planeerida selliselt, et ühele päevale ei satuks mitmele klassile kontrolltöid, mida ma siis õhtul kõiki järjest parandama peaks. Kui tõesti mõnel ajamomendil kuhjub tööülesandeid palju, siis selgitan ka õpilastele, et homseks pole mul võimalik kontrolltöid parandada, saate need ülehomme. Kuid üldiselt selliseid momente juhtub harva: sama päeva õhtul saan õpilaste kontrolltööd parandatud.
Konflike töö ja eraelu tasakaalus hoidmisega tekkis mul näiteks Tamsalu koolis kooliaasta lõpul. Algaja õpetajana arvasin, et kui õpilastel saab õppetöö läbi, et siis ka minul kui õpetajal sai kooliaasta läbi. Tegelikult see ei olnud päris nii: õpetajad peavad koolis kohal käima veel 3 nädalat et järeleaitamise tunde anda, aktusteks ettevalmistada, eksamiteks aitama jms. Esimese aasta õpetajana ma seda ei teadnud, arvasin et nüüd on ka minul puhkus ja ei tahtnud üldse kooli tulla. Eks siis direktor ja teised õpetajad ikka helistasid mulle ja kutsusid mind kooli.
Järgnevates koolides Peetrikoolis ja TMRG’s ma juba teadsin, et suve alguses minul tööleping ikka kehtib ja et tuleb ikka kooli tulla. Mõlemas koolis ma siis kooliaasta lõpus läksin õppealajuhataja juurde ja koos leppisime kokku, mis päevadel ma kooli tulen ja mis tegevusi ma siis teen (järeleaitamise tunde õpilastele, väljasõidud, ettevalmistus aktusteks jm). Selle viimase näitega tahtsin siis selgitada, et kui ükskord oled juba kooliaasta lõpu läbi teinud, siis järgmistel kordadel on kergem töö- ja eraelu planeerida.
Ka sügise-, talve- ja kevadvaheagadel võib tekkida konflikt töö ja eraelu vahel. Õpetajana tahaksin terve nädala koolist eemal olla, kuid see on ikkagi tööaeg ja siis tänu sellele tuleb uurida, millised üritused on koolil õpetajatele vaheaegadeks planeeritud ja nendes siis kaasa lüüa.
Karjääritee kujundamine
Minu senine karjääritee õpetajana on kujunenud järk-järgult, lähtudes nii praktilistest kogemustest kui ka pidevast eneserefleksioonist. Esimene õpetajakogemus Tamsalu koolis oli minu jaoks oluline sisseelamisperiood, kus õppisin mõistma õpetaja rolli, vastutust ja igapäevase töö mitmekesisust. Seal sain esmase kogemuse klassi juhtimisel, õpilaste toetamisel ja koostöös kolleegidega. Tagantjärele vaadates oli see etapp minu professionaalse identiteedi kujunemisel väga määrava tähtsusega.
Kopli Kunstigümnaasiumis ja Peetri koolis töötades olin juba kogenum ning suutsin teadlikumalt analüüsida oma õpetamispraktikat. Oskasin paremini planeerida tunde, diferentseerida õpet ning märgata õpilaste individuaalseid vajadusi. See kogemus kinnitas mulle, et õpetajatöö ei ole staatiline – see eeldab pidevat kohanemist, õppimist ja valmisolekut oma töövõtteid muuta.
Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumis töötamine, eriti eestikeelsele haridusele ülemineku kontekstis vene emakeelega õpilastega, on oluliselt avardanud minu professionaalset vaadet. See kogemus on pannud mind sügavamalt mõtlema keelelisele ja kultuurilisele mitmekesisusele, kaasavale haridusele ning õpetaja rollile muutuste elluviijana. Olen õppinud olema paindlikum, teadlikum keeletoest ning tundlikum õpilaste taustade suhtes.
Nüüd, õpetaja kutsetunnistust omandades, soovin oma karjääriteed kujundada teadlikult ja eesmärgipäraselt. Minu plaan on jätkata õpetajana töötamist, süvendades oma erialaseid ja pedagoogilisi teadmisi ning arendades oskusi, mis toetavad erineva taustaga õppijaid. Pean oluliseks pidevat enesetäiendamist, reflekteerimist ja koostööd kolleegidega. Tulevikus soovin olla õpetaja, kes suudab toetada hariduslike muutuste elluviimist ning olla õppijatele usaldusväärne juhendaja ja eeskuju.
Minu karjääriplaan tugineb arusaamale, et professionaalne areng ei lõpe kunagi – see on pidev protsess, kus iga kogemus annab võimaluse õppida, areneda ja oma õpetamispraktikat teadlikumalt kujundada.
Teadmiste ajakohastamine
Siin lõigus toon välja kolm näidet / uuringut, millega ma olen kokku puutunud
1. Grete Arro käsitlused õppimisest ja reaalainete õpetamisest
Olen tutvunud hariduspsühholoog Grete Arro sõnavõttude ja artiklitega, milles ta rõhutab, et Eesti koolis toetutakse sageli liigselt kohusetundele, hinnetele ja välisele survele, mitte õppimise sisulisele mõtestamisele. Reaalainete, sealhulgas matemaatika õppimisel peab tema sõnul keskenduma eelkõige arusaamise kujunemisele, mitte mehaanilisele ülesannete lahendamisele või valemite päheõppimisele.
See on pannud mind oma õpetamispraktikat kriitiliselt analüüsima: kas minu tunnid toetavad piisavalt mõtlemist, seoste loomist ja eksimisest õppimist. Olen teadlikumalt püüdnud vähendada liigset kiirustamist ning anda õpilastele aega arutlemiseks ja lahenduskäikude selgitamiseks. Eriti oluline on see reaalainetes, kus arusaamise puudumine võib kiiresti viia motivatsiooni languseni.
2. Tanel Tammeti käsitlused tehnoloogia rollist õppimises
Olen kokku puutunud ka arvutiteadlase ja professori Tanel Tammeti ettekannete ja seisukohtadega, kus ta käsitleb tehnoloogia ja tehisintellekti rolli õppimises. Tema mõtted rõhutavad, et tehnoloogia ei peaks asendama mõtlemist, vaid toetama seda – näiteks aidates visualiseerida keerulisi seoseid, automatiseerida rutiinseid tegevusi ning võimaldada õppijal keskenduda probleemide sisulisele lahendamisele.
See on mõjutanud minu arusaama digivahendite kasutamisest matemaatika ja reaalainete õpetamisel. Olen hakanud teadlikumalt mõtlema sellele, millal ja kuidas tehnoloogia kasutamine päriselt õppimist toetab ning millal see võib muutuda pelgalt mugavusvahendiks. Näiteks peale uue materjali õppimist Kahooti mängimine on mõndades olukordades täiesti sobilik, kui see aitab kinnistada tunnis õpitut.
3. Tähelepanekud õpetajate enesehinnangu kohta
Olen kokku puutunud uuringu ja laialt levinud nähtusega, mille kohaselt enamik õpetajaid hindab end keskmisest paremaks õpetajaks. Näiteks olukorras, kus sajalt inimeselt küsitakse, kas nad on keskmisest paremad õpetajad, vastab umbes 80% jaatavalt. See viitab inimlikule kalduvusele oma pädevust üle hinnata.
See teadmine on pannud mind rõhutama eneserefleksiooni ja tagasiside olulisust oma töös. Reaalainete õpetajana ei saa ma tugineda ainult sisetundele, et “tund läks hästi”, vaid pean otsima tõendusmaterjali – õpilaste arusaamade, õpitulemuste ja tagasiside kaudu. See uuringuline teadmine aitab mul teadlikumalt vältida enesega rahulolu lõksu ning hoida fookust pideval professionaalsel arengul.
Uurimusliku lähenemise rakendamine enda professionaalsuse arendamiseks
Minu jaoks tähendab uurimusliku lähenemise rakendamine eelkõige teadlikku ja süsteemset oma õpetamispraktika analüüsimist, mitte tingimata formaalsete teadusuuringute läbiviimist. Olen õpetajana õppinud ja arenenud peamiselt praktilise kogemuse kaudu – nn „eluülikooli“ põhimõttel –, kus tarkus ja kindlus õpetamises on kujunenud aja jooksul, katsetades erinevaid meetodeid ning analüüsides nende mõju õpilaste õppimisele.
Oma töökogemuse jooksul, näiteks Kopli Kunstigümnaasiumis ja Peetri koolis, on mulle määratud mentorid, kelle roll minu professionaalses arengus on olnud väga oluline. Mentorid ja tunnivaatlejad andsid vahetut ja konkreetset tagasisidet selle kohta, mis tunnis toimis ning mida oleks võimalik paremini teha, et õpilaste õppimine oleks tulemuslikum. Seda võib pidada uurimusliku lähenemise üheks praktiliseks vormiks – oma töö vaatlemine, tagasiside kogumine ja sellest järelduste tegemine.
Kuigi ma ei ole seni rakendanud uurimuslikku lähenemist süstemaatilise andmekogumise või kirjaliku analüüsi vormis, olen oma õpetamisoskust pidevalt analüüsinud refleksiooni kaudu. Näiteks olen tähele pannud, et hästi struktureeritud tund toetab nii minu kui ka õpilaste tööd. Kopli Kunstigümnaasiumis töötades analüüsisime koos mentoriga isegi 45-minutilise tunni ajakava minutite kaupa:
- 1 minut tunni alustamiseks ja fookuse loomiseks
- umbes 10 minutit uue osa selgitamiseks
- umbes 25 minutit ülesannete lahendamiseks (sh koduste tööde kontroll ja individuaalne juhendamine)
- 5–10 minutit tunni kokkuvõtteks ja vajadusel lühikeseks tunnikontrolliks
Selline teadlik tunni ülesehituse analüüs aitas mul mõista, kuidas ajakasutus mõjutab õppimise kvaliteeti ning õpilaste keskendumist.
Oma õpetamisoskuse analüüsist lähtuvalt näen, et minu tugevuseks on praktiline kogemus, paindlikkus ning oskus kohandada tundi vastavalt klassi vajadustele. Samas on arengukohaks uurimusliku lähenemise teadlikum ja süsteemsem rakendamine. Minu edasine plaan on:
- koguda sihipärasemalt tagasisidet õpilastelt (nt lühikeste refleksioonide või küsimustike kaudu);
- analüüsida, millised meetodid toetavad kõige paremini matemaatika ja reaalainete mõistmist;
- siduda oma praktilised kogemused enam teaduspõhiste käsitlustega;
- kasutada mentorlust ja kolleegide tunnivaatlusi ka edaspidi oma professionaalse arengu toetamiseks.
Seeläbi soovin liikuda intuitiivselt kogemuselt teadlikuma ja uurimuslikuma professionaalse arengu suunas, kus iga kogemus ei ole lihtsalt läbielatud, vaid ka analüüsitud ja õpetamispraktikat edasi arendav.
Teadlikud õpistrateegiad, raskustega toimetulekud näidete kaudu
Siia alla olen koondanud 4 näidet sellest, kuidas kasutada teadlikku õpistrateegiat või siis kuidas raskustega toime tulla. Klõpsa ikoonidel, et näited avaneksid.
Kuidas juhtida õppimisega seotud motivatsiooni ja emotsioone.
Õpetajana ma pean mainima, et motivatsiooniga ei ole ma täheldanud, et probleeme oleks: Kui tõesti õpetajana on mul tunniplaan olemas ning tund tuleb, et siis olen kohal. Emotsionaalselt on ta keerulisem küll: Kõik tunnid ei tule nii välja, nagu oleks soovinud. Selleks et õpetajana edasi liikuda, rakendan mina sellist ütlust mida kunagi kuskilt kuulsin: Kui sa tahad edasi liikuda, tuleb sul endasse võtta see raskus ja koorem, mida maailm sulle annab. See raskus enda sees ära seedida, teadvustada kes sa oled ja kuskohas sa oled ning siis kui oled maailma raskuse endasse võtnud, siis liikuda edasi. Selline reflekteeriv lähenemine aitab mul hoida motivatsiooni, vähendada läbipõlemise riski ning suunata tähelepanu lahendustele, mitte probleemidele. See on minu jaoks teadlik õpistrateegia, mis toetab pidevat enesearengut.
Õpilaste motivatsiooni juhtimine arvestusliku hindamise kaudu
Tamsalu koolis rakendasin teadlikult arvestuslikkuse meetodit, et suurendada õpilaste motivatsiooni koduste ülesannete tegemisel. Andsin õpilastele selge süsteemi: igas tunnis anti koduseid ülesandeid, mida järgmisel päeval kontrollisin kõigil. Kui ülesanded olid tehtud, sai õpilane e-kooli arvestuse (“A”).
Seadsime eesmärgi, et veerandi lõpuks pidi viie saamiseks olema kogutud vähemalt 25 arvestust või hinnet. See selge ja läbipaistev süsteem mõjus õpilastele motiveerivalt ning suurendas järjepidevat tööharjumust. Samuti aitas see mul õpetajana juhtida nii õpilaste kui ka enda emotsioone hindamisprotsessis – veerandi lõpus ei tekkinud pingeid ega rahulolematust, sest kokkulepped olid algusest peale selged.
Teadliku õpistrateegia kasutamine (ja katastroof)
Lisan siia näite hoopis sellest, kuidas alati kõik ei lähe nii, nagu algul planeeritud. Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumis õpetasin ma neljandaid klasse. Seal oli 4 paralleelset klassi, kolm tavaklassi ja üks väikeklass. Väikeklassis oli raskusi tunnis õppetööle lapsi viia, seega mõtlesin, et ühes tunnis nad võiksid hoopis joonistada midagi. Kooli raamatukogus oli kaarte, millele sai joonistada: ma tegin nii, et printisin õpilastele töökaardid välja: kokku 18 joonistamise kaarti, mida andsin välja kolmekaupa: Kui esimesed 6 kaarti sai joonistatud, siis said nad järgmised 6 tükki ja siis lõpus veel 6 kaarti. Väikeklassiga läks see tund päris kenasti. Õpilased said tunni lõpuks kaartidele asjad joonistatud, nad kasutasid mitmeid värve ja joonistused tulid ilusad.
Kuna see joonistamine oli edukas, siis mõtlesin seda proovida ka suurema klassiga: Üks tund võib ikka olla ka mitmekesisem tund, et ka nemad saavad joonistada. Suurema klassiga oli aga see asi, et mõni õpilane joonistas asjad lohakamalt, kui ma oleksin soovinud. Näiteks üks pilt oli seal, et joonista oma lemmikloom. Siis mõni poiss tegi paar kritseldust harilikuga paberile ja ütles, et see ongi minu loom. Mina siis saatsin tagasi, ütlesin et ilusamalt. Aga nemad seal ikka kiirelt tegid joonistused ära ning tulid neid minule ette näitama. Vaatasin, et juba 30 minutiga hakkasid õpilastel joonistused valmis saama. Ütlesin siis, et kui asjad joonistatud, et siis lahendage õpikust järgmiseid ülesandeid. Aga see joonistamine erutas õpilasi niipalju et nad hakkasid igasuguseid pahandusi seal tegema. Isegi viskasid aknast pastakaid alla ja tegid muid pahandusi.
Et sedasi siis läks tavaklassiga. Tagasi vaadates mõtlen, et tavaklassiga oleks pidanud joonistamise asjale kulutama maksimaalselt 20 minutit, mitte tervet tundi. Ka õpetajana sa õpid. Ülejäänud kahe tavaklassiga ma tegingi niimoodi: andsin tunni alguses mõned lihtsamad ülesanded lisaks ja siis teatasin ette: Kui need ülesanded on lahendatud, tulge näidake need mulle ette, seejärel saate joonistusülesanded. Siis olin targem, aeg oli paremini planeeritud ja tunni õpilased lõpetasidki töökaardid enam-vähem ajaliselt õigel ajal: Mõned õpilased isegi jäid vahetunni ajast veel klassi, et kaardid lõpuni joonistada. See kogemus õpetas mulle, et eksimine ja katsetamine on õpetajatöö loomulik osa ning iga ebaõnnestumine annab väärtusliku õppimiskoha
Õpetajatöö raskemaid momente.
Minu kolme aastase karjääri jooksul kõige raskem päev oli esimene päev Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumis. Eelmistes koolides (Tamsalus, Koplis ja Peetris) alustasin ma tööd kooliaasta algusest ehk septembrist. TMRG’s aga alustasin Jaanuari keskpaiku. Esimene tööpäev ehk esmaspäeval oli mul kokku 7 tundi. Mäletan seda nagu pea ees vette hüppamist. Esimesed tunnid nõudsid juba pingutust, samas kui hilisematel tundidel õpilastel oli juba energiat juurde tulnud ja nad olid aktiivsemad. Päeva lõpuks tundsin küll et terve energia on minust välja võetud.
Samas aitas see kogemus mul mõista oma piire ja vajadusi. Järgnevatel päevadel, kui tunnikoormus oli väiksem, tajusin selgelt, et suudan olukorraga paremini toime tulla. See kogemus õpetas mulle, et uutes ja ebakindlates olukordades on oluline anda endale aega kohanemiseks ning mitte teha liiga kiireid järeldusi oma võimekuse kohta. Olen õppinud keeruliste olukordade puhul vaatama olukorda laiemalt ning otsima lahendusi, mis toetavad nii minu professionaalset toimimist kui ka heaolu.
Selline siis tuli Mina ise Kutsetaotluse leht. Vaadake edasi Õppija lehele:
See dokument kinnitab õpetaja Mihkel Tiganiku pühendumust professionaalsusele ja kvaliteedile.
Õpetaja Mihkel Tiganik
Professionaalne haridustöötaja